Eesti keelesIn English


Elbert Tuganov


Tarmo Tederi artikkel (TMK 08 1999) Elbert Tuganovist tema memuaarteose “Jalutuskäik läbi sajandi”põhjal:

Eesti nukufilmi rajaja Elbert Tuganovi seikluslik veri on õnnistatud teineteisest kahe kauge allikaga — isa liinis pärineb ta Osseetia aristokraatiast ja ema liinis mulgi talupoegade-käsitööliste sugupuust. Tuganovi memuaarteos “Jalutuskäik läbi sajandi” annab sisutiheda, kohati üksikasjalise ja tükati ülelibiseva, kuid pidevalt põneva kirjandusliku autoportree kadestamisväärselt palju näinud ja vastuolulist elu elanud ausameelsest mehest.

Berliini õpiaastad

Soomeugrilase visa töökust ja Kaukaasia mägilase kirglikku avatust ühendav Tuganovi (s 1920 Bakuus) karakter ja maailmavaateline hoiak kujunesid välja aastatel 1927—1939 Berliinis, kus ta kolmeteistkümneaastase poisina nägi Hitlerit ja pruunsärklaste paraadi.
Saksamaal vene skautide liikumises osalenud, Berliini olümpiamängudel tõlgina ja pisteliselt meelelahutuslikus ööelus töötanud ning lõpuks koos gümnaasiumiharidusega ka korraliku kehakooli saanud noor Tuganov tunnistajaks Jungvolk’i, Hitlerjugend’i, Bund Deutscher Mädel’i, SA ja SS-i aktsioonidele. Alguses õppis ta Werner von Siemensi Reaalgümnaasiumis, kus oli suhteliselt palju juute, mille tõttu kool suleti. Juutide mitmesugust represseerimist, kurikuulsat Kristalliööd, juudiäride rüüstamist jms vägivalda näinud noormehes juurdus totalitarismivaenulik hoiak. “Kuid näinud oma silmaga Adolf Hitleri võimu sündi Saksamaal ning mõned aastad hiljem Eesti vägivaldset okupeerimist Jossif Stalini poolt, hakkasid noore inimese peas tekkima mõtted ja võrdlused,” kirjutab Tuganov (lk 5). Sündmused leidsid aset käega katsutavas läheduses, mitmed Tuganovi klassikaaslased ja tuttavad kadusid Berliinist, nagu ta kaasteenijad hiljem Eesti kaitseväestki. Enne sõda lõpetas ta range korraga Fichte gümnaasiumi, mille direktor käis ringi SA mundris ja kandis haakristi käisel.
Raamatust jääb tugev mulje, et just metropol Berliin jättis isiksuse kujunemisse otsustava jälje. Saksa kord, kool ja töökus karastasid sitke Tuganovi karakterit ning igasugused meelelahutusliku ja sportliku kallakuga ühsikondlik-poliitilised pisiliikumised lihvisid kohanemisvõimelise noormehe seltskondlikkust.
Pealegi sai Tuganov sealt terveks eluks suhu perfektse saksa keele, mis olnud talle nii õnnistuseks kui nuhtluseks. Aga jama tõusis ka eesti keelest. Näiteks 1936. aasta Berliini olümpiamängudel hakkasid Eesti delegatsiooni sportlased teda giidina nuhiks pelgama, sest mille muu pärast üks sakslane äkki nii puhast eesti keelt oskab! Tegelikult oli Tuganovil Eesti Vabariigi kodakondsus.
Berliinis leidis aset ka Elbert Tuganovi esimene kokkupuude animafilmiga. 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel käinud, leidis ta Berliini erastuudiotes tööd reklaam-joonisfilmi alal. Noorel mehel oli vaja taskuraha. Kümneliikmelisest ateljeest sai tööd ka koju kaasa võtta, noore Tuganovi ülesandeks oli kanda valmis pliiatsijoonis tušiga tselluloidile. End tol ajal suureks Disney filmide austajaks pidav Tuganov märgib: “Korrektsust ja püsivust, mida see töö nõudis, mul oli.” (Lk 91.) Samas möönab Tuganov, et nende väikesi reklaamjoonisfilme, mida näidati kinos seansside vahel, ei saanud kunstilise lahenduse ja mastaapsuse poolest võrrelda Disney stuudio suurte filmidega, kuid kõike tehti põhimõtteliselt tehniliselt samamoodi ja Tuganov sai joonisfilmitehnikaga päris hästi tuttavaks.

Tädi Lydia ja Lennart Meri

Tegelikult tahtis Tuganov pärast Eesti sõjaväes teenimist Saksamaal arhitektiks õppida ja saabus pöördelise 1939-nda suvel Tallinna. Kuid oma Berliini tädi Lydiat nägi Elbert alles kakskümmend kaheksa aastat hiljem.
1930-ndatel õppis Berliinis ja 1940-ndatel tundis sõja ja Siberi maitset ka Lennart Meri (s 1929), kuid Tuganov ja Meri tutvusid alles 1960-ndatel “Tallinnfilmis” koos töötades.
Eesti sõjaväest MRP pakti tagajärjel Punaarmeesse lülitatud seersant Tuganov ei pääsenud 1. juulil 1941 tsiviilellu. Sõda viis ratsaväelase Siberisse virelema, politrukkidega sõitlema ja Eesti korpuse tagavarapolgus nooremleitnandina kaasa lohisema. Olnuks Tuganov puhaste paberitega poiss, võinuks temaga Velikije Luki all, Sinimägedes või Sõrves palju hullemat juhtuda. NKVD kaevamine Tuganovi haruldast päritolu juurtes ja sobramine tema kümnete represseeritud sugulaste elukäikudes ei suutnud kinnitada organite kahtlust, et mees on Saksa spioon. Nõnda jäi saatuse hoitud pühapäevalapsel ka Punaarmees hing sisse.

‘“Tallinnfilm” ja KGB

Oma sõnul kõige viletsamat elu sai Tuganov tunda hoopis pärast sõda. “Tallinnfilmis” operaatoriabi ametis primitiivse tehnikaga kombineerinu entusiasm vaibus rutiini, multiplikatsiooniga stuudio ei tegelnud, filmikaamera võttevalmis seadmise, laadimise ja õige väntamiskiiruse sai Tuganov kiiresti kätte. Samas kiidab Tuganov stuudio direktorit Vladimir Parvelit intelligentseks, erudeeritud ja peene huumorimeelega meheks, kelle isiksus otsustas kõik. (Lk 170.) Tuganov hakkas Konstantin Märska ehitatud multipingil pealkirju filmima, 1946. aastal paiknes Tallinna Kinostuudio ühes paviljoni-lao-garaazhi tüüpi ülekuhjatud 200 ruutmeetrises ruumis. Direktor ja asetäitja Arkadi Pessegov istusid eraldi toakestes. Tänu Parveli korduvatele eestkostetele Keskkomitees, võis varem Rootsi kuningat filminud Märska 1946. aasta 1. maist jälle operaatorina tööle hakata. Tuganov kiidab Märska head silma ja tugevat kaadrikompositsiooni taju ning tunnistab: “Ta on mulle mitu korda kinnitanud, et kõike, isegi sitahunnikut, võib filmida nii, et see on ekraanil huvitav ja isegi ilus!” (Lk 171—172.)
Enda tolleaegsest elust mainib Tuganov: “Palk oli minimaalne — 500 rubla kuus, lisaks töölise toidukaart [- - -] Palgapäeva eel olid otsas mõlemad — nii toit kui raha. Tuli võtta laenu. Teinekord oli asi nii hull, et hakkasin külastama tuttavaid. Midagi ikka pakuti, kas või teed ja võileiba.” (Lk 173.) 1948. aastal kohtub Elbert oma emaga, keda ta polnud vahepeal kakskümmend aastat näinud, aasta hiljem astub ta Kaarli kirikus abiellu. Pärast Stalini surma ja Hruštšovi “sula” algust võtab KGB Tuganoviga korduvalt kontakti ja kaasab ta oma “mängudesse”. Saksa keele laitmatu valdamise tõttu rakendas KGB Tuganovit, kuid ta osutus n-ö pehmeks, inertseks, passiivseks ja viilivaks kaastööliseks, kes kanti juba 1960-ndal agendina maha. Kuid uks välissõitudele jäeti lahti, sest lihvitud Tuganov oli hea näidis ja tõmbematerjal rahvusvahelistes seltskondades, kellel tuli silm ja kõrv peal hoida. Mõnest epidoodist, nagu “Vasja” ja “Miša” värbamisüritus (lk 189—191) või “Saksa filmimehed Tallinnas” (lk 191—193) kirjutab Tuganov üksikasjaliselt, mõnest juhtumist aga kipub hoopis üle hüppama, rääkimata detailidest.
Selgub, et tolleaegse tehnika piires oli Elbert Tuganov osav kombineeritud võtete teostaja, tema käte alt lendas üle ekraani esimene filmitud nõukogude “sputnik” (lk 197). Aastal 1957 toob aga juhus kui saatuse kuningas Tuganovi ellu suurema loomingulise pöörde. Ta vabaneb teiste tahtmiste täitmisest, leiab saksakeelsest lasteraamatust (“Palle üksi maailmas”, taani kirjanik Jens Sigsgaard) idee ja teema ning hakkab iseseisvalt tegema esimest eesti nukufilmi “Peetrikese unenägu”. “Lõplik amet käes!” hõiskab rezhissöör tagantjärele. (Lk 198). “Minule isiklikult oli see ainult jätk tööle, mida olin teinud juba Berliinis paarkümmend aastat tagasi. Ma ei kavatsenud leiutada jalgratast, unistasin ainult iseseisvast tööst,” tunnistab Tuganov (lk 204). Tulidki esimesed filmid, osavõtud festivalidest ja loogilise järjena ka auhinnad. Mulle tundub, et kui mingid asjaolud oleksid Elbert Tuganovi suunanud tööle teist laadi kollektiivi, oleks tast võinud saada sama edukas aatomipommi- või raketimeister kui animarezhissöör.
Kummatigi aga libiseb vanameister Tuganov oma rezhissööritööaastaist ja saavutusist kiiruga üle. Teisalt eks kõnele tema 38 nukufilmi ja mitmed-setmed rahvusvahelistel animafilmifestivalidel saadud auhinnad iseenda eest. Tagantjärele paistab autorit rohkem ärritavat omaaegne logiseva filmitehnika, politiseeritud kinoelu, rahvasaadiku ja parteitu teemad. Kuuekümnendail kohtub Tuganov Tallinnas oma isaga ja jätkab loomingulise rõhuga välisreise nii sotsialismi kui ka kapitalismileeri.
Loomingulisele ja nähtavasti ka perekondlikule kriisile vaatamata kujunes Tuganovi ärahüppamine turismireisil anekdoodiks. Sügisel 1982 vihase kirjaga Brezhnevi enda vastu astunud hallipäine animamaestro varjas end nelikümmend päeva Hispaania hotellides ja nunnakloostris, aga unistuste Lääne-Saksamaa ei tahtnud teda vastu võtta. Oli ju Brezhnev kohe justkui selle kirja tõttu surnud! Polnud enam nagu põhjust. NSVLi tagasipöördunul tuli endale natuke tuhka pähe raputada ja hiljem vabanenud ühiskonnas pensionärina memuaarid ette võtta.





Elbert Tuganov was born in Baku, Azerbaijan. 1927 he went to Germany and graduated in 1931 from the primary school and Gymnasium in 1939, both in Berlin. In the same year, 1939, he come back to Estonia to serve in the Estonian Army as the citizen of Estonia.In the beginning of the World War II the Estonian Army was connected with the Red Army and he was evacueted to the Altai Krai. Served in the Red Army until the end of the war 1945. Beginning from January 1946 he started working in the “Tallinnfilm” studio until his retirement in 1983.
In 1957 he started to make the first animation films in Estonia and was over 30 years the director of animation films. He has made 38 animation films and received the first international awards. After retirement he kept working part time at the same place. He wrote some scripts and in 1998 he released an autobiographical book “Walking through the Century”.



M E N Ü Ü
  Mait Laas
  Kaarel Kurismaa
  Hardi Volmer
  Elbert Tuganov
  Julia Pihlak
  Aarne Ahi
  Mikk Rand
  Riho Unt
  Kalju Kurepõld
  Kristjan Taska
  Leho Mägedi
  Liisa Helminen
  Lisbeth Narud
  Marjut Rimminen
  Olav Villmann
  Peep Pedmanson
  Priit Tender
  Raivo Järvi
  Rao Heidmets
  Tõnis Sahkai
  Tauno Kivihall
  Toomas Massov
  Andres Mänd
  Andres Tenusaar
  Heikki Krimm
  Heino Pars
  Jaak Arro
  Janno Põldma
  Jelena Girlin
  Ülo Pikkov
  Urmas Jõemees
  Pärtel Tall
  Kaspar Jancis
  Girlin-Bassovskaja
  Mati Kütt
  Vallo Toomla
 
U U D I S E D
Kallid filmisõbrad! Vaadake Mati Küti tutt-uut animafilmi "Taevalaul" Artises alaates 6. detsembrist kell 19.00!!! Kohtumiseni kinos! ...
loe lähemalt
K O N T A K T
tel +372 6414 307
fax +372 6414 307
Niine 11, 10414, Tallinn ESTONIA
nukufilm@nukufilm.ee
 

 

 

 

SevenCat